Igas seltskonnas peaks alati olema üks kehva silmanägemisega (ja soovitavalt ka pisut hajameelne) liige – siis piisaks toa rõkkava naeruga täitmiseks vaid sellest, kui temalt kõik optilised abivahendid ära võtta ja oodata, millal nalja saama hakkab.

Mina olen just täpselt seesugune eksemplar – mu kahel käel pole igatahes piisavalt sõrmi, et kokku lugeda, kui mitu korda ma olen oma miinus kolme süül piinlikkusest maa alla tahtnud vajuda. Kui ma ei otsi parajasti prillid pealael (või halvimal juhul ees) närviliselt mööda korterit edasi-tagasi joostes justnimelt prille ega kõnni kogemata rutakas taktis ninaga vastu mõnd klaasust (kusjuures on sellistes olukordades ALATI publikut enam kui küll), teen nähtust ennatlikke järeldusi ja ütlen kõva häälega välja asju, mida kunagi enam tagasi võtta ei saa.

Juba viimased viis ja enam aastat tuletab mu parim sõbranna mulle igal taaskohtumisel meelde rõõmsat seika, mis leidis aset just ühel neist päevist, kui läätsekarp oli ootamatult tühjaks saanud. Olin just Pelgulinna kolinud ja Ristiku tänaval tehti parajasti teetöid – kogu tänav oli üles kaevatud ja sellel askeldasid pidevalt oranžides vestides teetöölised. Kõndisime suunas, mille arvasime Selverini viivat, kuid mingil hetkel avastasime, et ei pruugi sinna jõuda ning arutlesime, kuidas oleks kõige parem poe õige asukoht tuvastada. Mina, nähes taamal oranži üla- ja sinise alaosaga kogu, teatasin sõbrannale: „lähme küsime selle üksiku teetöölise käest!“ Enne, kui ma oma veast ise aru sain ja soovida jõudsin, et ma seda kõva häälega välja öelnud poleks, oli sõbranna juba värskel teekattel naerust kõveras. Minu „üksik teetööline“ oli nimelt Eesti Posti postkast.

Viimase viie aastaga pole minu silmanägemise ega hajameelsuse osas igatahes paranemismärke ilmnenud. Pärast kuut aastat läätsekandmist võib vabalt öelda, et nende silmapanek käib nii kiiresti, et ei saa arugi. Mina viisin „ei saa arugi“ paar päeva tagasi hoopis uuele tasandile. Kui olin läätsed silma pistnud – esmalt parema ja siis vasaku – avastasin, et parem lääts ei näe. Pilgutasin freneetiliselt, pööritasin ja keerutasin, vaatasin üles, vaatasin alla (iga läätsekandja teab täpselt, missuguseid võimlemisharjutusi ma kirjeldan), aga mitte miski ei aidanud. Läätse all ega peal ei paistnud midagi olevat, lääts istus kenasti silma, ebamugavustunnet ei olnud – ainult pilk oli tõeliselt udune. Vihastasin, eeldasin, et küllap on tegemist praak-läätse või muu sellisega ja näpistasin läätse silmast ära. Siis läks pilk klaariks – ma olin paremasse silma kogemata kaks läätse pannud.  Ma ei teadnud, et selline asi üleüldse võimalik on…