Ekstreemjuhtumeid läätsekandja elust!
Minu esimene ja ühtlasi kõige värvikam kogemus pärineb üsna läätsekandmise aja algusest, kui kasutusel olid veel aastased läätsed. Elasin toona 5. korrusel ja hoidsin läätsetopsi ning prillitoosi köögi aknalaual. Miskipärast oli mul kombeks kasutatud läätsevedelik kraanikaussi valamise asemel aknast alla visata – miks, pole tagantärele mõeldes õrna aimugi, kraanikauss asus kahe sammu kaugusel. Aga aken oli sealsamas ja ju siis oli mugavam püsti tõusmise asemel see avada. Midagi halba selle väikese vedelikukoguse „lendu laskmine“ ju ei teinud…
Igal vähegi staažikamal läätsekandjal on ilmselt nii mitmedki ekstreemsed kogemused, mida veel aastaid hiljem muigega suul teiste saatusekaaslastega jagada.
Ükskord juhtus aga nii, et hajameelsusest viskasin koos vedelikuga aknast välja ka läätsed 😀 Meenutagem, et tegu oli üheaastaste läätsedega, mingeid varusid mul otse loomulikult polnud. Toona olid läätsed arvestatav väljaminek meie pere eelarves – oli vaid üks paar ja seda tuli hästi hoida. Seega polnudki muud, kui kablutasin pärast esimest paanikat treppidest alla ja asusin asfaldi pealt läätsi otsima. Üles leidsin, mõlemad, olid terved! Puhastasin hoolega ära ja kandsin edasi.
Praegu ma sellist nalja vist enam ei teeks, võtaks lihtsalt uued läätsed kasutusse. Praegu ma muidugi ei viska ka enam läätsevedelikku aknast välja 🙂
Teine juhtum tuleb meelde sellest ajast, kui kasutasin juba ööpäevaringseid läätsi. Veetsin öö külas ning ärkasin hommikul ühest silmast udusena – lääts oli öösel silmast välja tulnud. Otsisin meeleheitlikult terve voodi läbi ning leidsin läätse lõpuks üles… Paraku oli sel aga pragu sees ja prille mul muidugi kaasas polnud – nii ei jäänud muud üle, kui ühest silmast „pimedana“ koju jalutada ja uus lääts kasutusse võtta.
Magasin läätsedega aastaid, selle aja jooksul suudan meenutada vaid kaht korda, kui lääts öösel silmast rändama läks – teisel korral õnnestus see pärast pikka otsimist voodist üles leida ning vedelikus leotades elule tagasi turgutada. Aga üldiselt püsisid öösel kenasti silmas, ei olnud probleeme.
Kolmas huvitav kogemus pärineb puhkusereisi ajast Egiptusesse. Seal juhtus ühel hetkel lihtsalt nii, et lääts kadus silma ära. Kadus nii põhjalikult, et olin juba kindel – olen ära kaotanud. Siis aga masseerisin silmalaugu edasi ja ennäe imet – lõpuks „ujus“ lääts õigele kohale tagasi. Kergendus oli meeletu – kahtlustan, et mul ei olnud ka tol reisil varuläätsi kaasas…
Pean aga tunnistama, et mu õe äpardused läätsedega jätavad minu omad varju. Tema on neid korduvalt topsikaane vahel puruks keeranud, samuti palju kordi kodus ja tööl mööda põrandaid roomanud, et silmast välja kukkunud läätse otsida – see olevat viimastel aastatel tunduvalt lihtsam tänu värviliste läätsede kasutamisele.
Kui mina leidsin oma aknast välja visatud läätsed üles ja sain neid edasi kasutada, siis tema ülivaesel tudengiperioodil juhtus nii, et ema valas läätsed koos vedelikuga (mis olid mingil põhjusel tassis, mitte läätsekarbis) kraanikausist alla. Kuna läätsed olid tol ajal muude kaupadega võrreldes veel kohutavalt kallid, ei olnud ei temal ega emal raha uute ostmiseks, nii tuli see hoopis sõbrannalt laenata.
Ja mu õe kõige ekstreemsem juhtum trumpab kõik minu omad kohe mitmekordselt üle. Kuna lääts silmas tänu mingile purule kohutavalt kipitas, pani ta selle tööl suhu „hoiule“ nii kauaks, kuni oma kabinetti jõuab – nelja korrusevahe treppidel kõndimise ajal suutis ta selle aga kogemata alla neelata. Kõigele lisaks oli lääts nii õrn ja kleepuv, et ei läinud alla, vaid jäi kurku kinni, nii et kui ta seda paari tunni jooksul välja köhida ei suutnud, oli järgmine käik traumapunkti. Seal, üllatus-üllatus, oldi väga rõõmsad – öeldi, et neil ei olegi sellist juhtumit varem olnud ja lükati mingi instrumendiga lääts kurgust söögitorusse. Lõpp hea, kõik hea.
Praeguseks on asjad muidugi nii palju edasi arenenud, et mul on alati kotis kaasas vähemalt üks paar ühepäevaseid nö „varuläätsi“. Et KUI midagi juhtub, ei jää „pimedaks“. Samuti on mul kodus reeglina mitme kuu läätsevarud. Ma ei teagi, kuidas mu õel nüüdseks varudega lood on. Ilmselt paremad kui ülikooliajal 🙂
Kas keegi trumpab meid oma ekstreemolukordadega üle? Kuulaksin huviga ka teiste läätsekandjate äpardusi.