...
KKK

Helista meile: +372 5682 1121

E-R 09:00-17:00

Kontaktläätsede ajalugu

Kontaktläätsede ajalugu

Niikaua, kui on eksisteerinud inimkond, on eksisteerinud ka nägemishäired. Millal täpselt prillid leiutati on jäänud ajaloo hämarussse. Välja ilmusid need 13 sajandi lõpul Itaalias.

Kontaktläätsede idee käis omal ajal välja Leonardo da Vinci, kuid ta ei kavatsenud nendega nägemist parandada, vaid hoopis silma kohanemisvõimet testida.

Silmanägemise parandamiseks soovitas sir John Herschel 1845.aastal kontaktläätsede kasutamist, kuid ei võtnud selle elluviimiseks midagi ette. Esimesed toimivad kontaktläätsed valmistas saksa arst Adolf Eugen Fick 1887 aastal. Need olid kohmakad ning neid sai kanda ainult paar tundi.

Kõvad kontaktläätsed võeti kasutusele Ameerikas eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel ja need on osutunud väga mugavateks inimestele, kes neid taluvad. Need valmistatakse pleksiklaasist ja on üsnagi individuaalsed. Kõige suurem probleem oligi see, et ainult iga viies inimene on võimeline seda tüüpi kontaktläätsi kandma. Seepärast on seda tüüpi kontaktläätsede valmistamine jäänud üpris harvaks.

Pehmete kontaktläätsede vallas saavutas läbimurde akadeemik Otto Wichterle, kelle selleteemaline artikkel ilmus aastal 1959 ajakirjas Nature. Tema pehme 38 % veesisaldusega materjal võeti aluseks enamiku kogu maailmas toodetud pehmete kontaktläätsede tootmisel. Pehmeid kontaktläätsi taluvad inimesed palju paremini kui kõvasid läätsi ja seega muutus kontaktläätsede sobitamine lihtsamaks.

Kontaktläätsede materjali osas toimub pidev areng. Kuni viimase ajani valmistati kõik pehmed kontaktläätsed HEMA –st või mõnest teisest hüdrogeelist, milles sisaldub erinevaid lisandeid kontaktläätsede parandamiseks. Hüdrogeelläätse hapniku läbilaskvuse määrab läätse veesisaldus. Mida suurem on veesisaldus , seda kõrgem on tema hapniku läbilaskvus (Dk), kuid läätse veesisalduse suurenedes pakseneb lääts, mis vähendab hapniku läbimist (Dk/t). Dk/t arv on suurus, mis näitab, kui palju hapnikku satub läbi kontaktläätse sarvkesta pinnaühikule ehk siis kui palju sarvkest läätse all saab „hingata“.

Kaasaegsed hüdrogeelläätsed ei saa omada suuremat Dk/t kui 40. Uuringute tulemusena on leitud , et kui Dk/t on üle 30, siis umbes 95% patsientidest talub kontaktkorrektsiooni päevase reziimiga ilma hapnikupuuduse sümptomiteta. Selleks, et läätsi saaks pikemalt kanda, tuli otsida materjali mille Dk/t oleks vähemalt 87.

Eelmise sajandi 80 –ndatel prooviti pikemaajaliseks kandmiseks ka silikoonist valmistatud kontaktläätsi. Kuid nende laialdast levikut piirasid silikooni sellised negatiivsed omadused nagu hüdrofoobsus, suur lipiidide ladestumine läätse pinnale ja liigne elastsus. Silikooni liigse elastsuse ja võimetuse tõttu vedelikku ja vees lahustuvaid aineid transportida kleepus ta ka liigselt silma sarvkesta külge ja häiritud oli läätse liikuvus ning läätse oli ebamugav kanda.

Uus suund kontaktläätsede maailmas on silikoonhüdrogeelläätsed. Esmakordselt õnnestus ühildada silikoonile iseloomulik kõrge hapniku läbilaskvus hüdrogeeli efektiivse vedeliku transpordi, väga hea niisutusvõime ja hüdrofiilsusega. Nende kontaktläätsede erinevus hüdrogeelläätsedest seisneb madalas veesisalduses (24%) ning suures Dk/t arvus. Silikoonhüdrogeelläätsede Dk/t arv on vähemalt 110, mis tagab normaalse silma sarvkesta ainevahetuse ka kuuajalisel pideval kandmisel.

0
    Ostukorv (0)
    Ostukorv on tühiTagasi esilehele